Hullus Pariis-Brest-Pariis
--
1200 km pikk maailma vanim ja kuulsaim amatööride rattasõit Pariis-Brest-Pariis on kuratlikult raske, kuid teisalt paneb selle raskuse ja meeldejäävuse eest tänulik olema. Esimene kord ei jää ilmselt viimaseks.
„See on kõigest rattasõit ja rattasõitu ma ju armastan,“ sisestan endale, omal samal ajal pulss kõrgenemas, peopesad higised ning olemine liiga ärev nagu Duracelli-jänesel, Pariisi eeslinnas 16. augusti õhtul. Mantrat läheb tarvis, sest kell 19.45 lastakse rajale ja ees ootab 1200 kilomeetrit sõtkumist ja 11 000 tõsumeetrit ehk Pariis-Brest-Pariis.
Tegemist pole siiski võistluse, vaid kulgemisega. Kummardus rattasõidurõõmule, kus eesmärgist — finishist — olulisem teelolek. Seda tahavad kogeda ka kuus rattasõpra Eestist — Ain-Ivar Tupp, Ahto Vink, Indrek Pak, Rainer Punga, Tambet Tähepõld ja Rivo Sarapik.
Ideest hoolimata on start kiire. Isegi liiga. Kõik on värsked, jalad nagu tutikad, magamatus pole veel oma tööd teinud. Nagu ka Tour de France´i esimesel nädalal, on pundid närvilised, nõelutakse ja otsitakse olematud kohti rivis. Nii juhtubki see, mida pelgan. Ees pidurdatakse, pressin ka linke ja saangi pidama, aga selja taga jääb pidurdusmaad väheks ja keegi vajub hooga selga.
Rabistame veidi, aga jääme mõlemad püsti, ohvriteks hulk närvirakke, üks kodar ning mul paigast käigud. Õnneks ei pea siiski esimesel 20. kilomeetril pooleli jätma ning neli päeva autos loksuma.
Stardist vuhanud grupp on aga juba kurvi taga ning asume seda jälitama. Õnneks läheb mõni kilomeeter hiljem ka kumm ning peame taas peatuma.
Õnneks, sest saame siis omavahel paar sõna vahetada ning üksteise ärevust maha tuua. „Meil pole kiiret kuhugi, see on alles algus, sõidame rahulikult, aga tervelt ja kindlalt lõppu,“ kõlavad ideed.
Uhamiseks ja põdemiseks pole üldse ka põhjust. Rajal on nii kahe-kolmerattalisi, noori ja meist palju eakamaid (60–70), kellel juba 5–6 kord seda teed mõõta. Meil peaks rohke treenituse, taustajõu ning kergete raamidega olema see üks lust ja lill. Kõige vingemad olid ilmselt kaks itaalia härrat, kes rauakolakast ühekäigulistega läbi veeresid. Endal kampsunid seljas ja finišeerisid meie järel.
Peagi tuleb tagant juba järgmise, 15 minutit hiljem valla päästetud stardigrupp, ning rahvas meie ümbert ei lõpe ega lõpe. Et pimeneb, vonklevad peagi mööda tõusuteid ning laskumisjutte punased-valged ussid. Ülev tunne. Ma olen üks neist. Olen oma. Võimas.
Samas paljastub ka PBP raskuse teine põhjus ehk lisaks pikkusele 11 000 tõusumeetrit ja ronimiseks läheb juba alguses. Samas on sellelgi positiivne pool — kael ei jää kangeks ning tuleb sadulas erinevates asendites võimelda ja küngastest üles tantsida. Õnneks on mägedega nagu majanduseski — igale tõusule järgneb langus ja nii öhe kaomegi. Vahel 60 km/h mäest alla tuhisedes, näpud pihus, et miskit teele ei hüppaks.
Hiliste tundide tõttu saavad teeääred peagi palistatud väsinud sportlastega — magatakse rohkem või vähem asfaldil. Ilmselt kaugelt tulnud, kellel reisiväsimus peal, järeldame. Samas on nad siin nii omal kohal, kangelased, kes julgenud eneseületuse ette võtta ning nüüd õiglase uinakut peavad. Keegi ei kutsugi politseid ega näita näpuga.
Ise peatume esimest korda 100 km kandis. Eestis läbitud brevetite kogemusest tean, et pean varem sööma hakkama ning kougin sadulakotist välja riisileivad ja taimse pasteedi, lonksan peale mu spordijooki ehk kookosvett ja asun einestama. Kes täidab veepudelit, kes rentslit juba keha poolt töödeldud vedelikega. Lõhna järgi otsustades pole ta seal esimene.
220 km peal tuleb juba tõsisem peatus, sest sõidupassi tuleb korjata tempel. Ööst hoolimata käib väikekülas Villaines-la-Juhel tõeline rattapidu — otsitakse süüa, kadunud tiimikaaslasi ja mõtet, mille toel järgmised sajad kilomeetrid alistada. Lendab vandesõnu ja ärevust reetvaid lauseid. Mõnel on endiselt kiire, sest nobedaimad sihivad aega alla 50 tunni.
Minu jaoks kaotab aeg aga oma tavalise rolli ning üle võtab PBP rütm — mõned tunnid sõitu, kontrollpunkt, templid passi ja edasi. Näiteks päeva hetke määramisel pole abiks ka teenindusalad, sest seal serveeritakse ühesuguseid roogi nii hommikul, lõunal, õhtul kui hilisel ööl saabujaile. Ikka pasta, liha-kala ja miski supp. Õppetund, et tasub peatused poodide juurde sättida. Valik suurem, hinnad paremad.
Tõsi, seal on vaatamisväärsuseid vähem. Näiteks suvalistes kohtades ja suvalistes asendites väsimust välja laskvaid rattureid. Mõni uinunud poole ampsu pealt, poolik pastaports kuivab nukralt, lõpetamist oodates, silme ees. Samas nalja pole, ise liiga pikalt istuma jäädes ootab sama saatus.
Peagi saabub hommik, esialgu sinine ning siis järjest kuldkollasem, mis tähendab vammuste mahakoorimist ning kohvipeatust. Endiselt on tee sõitjatest täis ning üksi olla ei õnnestugi. Eriti pole vähenenud ka tee äärde kogunenud ja innustavate inimeste hulk.
Viimased on vinged ja jäävad kauaks meelde. Nad kohtlevad iga sõitjat nagu too oleks esimene, kellega nad kokku puuduvad. Bon courage (õnn kaasa), bon route (head teed), bonjour (tere) jne. Aitäh teile.
Kui esialgu on plaan esimese 24h jõuda 520 km peale, siis päevane päike ja tõusumeetrid teevad oma töö ning otsustatakse 450 km peal Loudeacis puhkama jääda ning öösel jahedas edasi pressida. Nii saame osaks teepervel puhkava massiga kui ühele põllule end külili keerame. Uni saabub hetkega, pea horisontaali jõudes. Parim. Uni. Üldse.
Hiljem hakkab mulle see vagabundi moodi kulgemine nii meeldima, et mõtlen järgmisel korral, nelja aasta pärast, ehk autota varianti proovida. Oled neli päeva täiesti vaba — liigu, söö, puhka nagu tahad.
Kell 2 uuesti teele asudes on väljas küll rohkem pimedust ja vähem temperatuuri, kuid ratturid uhavad endiselt punktist läbi ning meist mööda. Lisaks saabub peagi udu.
Öine sõit on sürr — ringi eriti ei näe, liigud valgusvihkude sees ja järgi ning aimdus ajast või kohast kaovad kuhugi öhe. Ja samas on see nii kihvt — pole ei eilset või homset, vaid lihtsalt too hetk, milles oled. Peas ei torma ideed, töömõtted või mured. Võtad tõusu ja laskumise korraga. Super.
Tunniga saab sooja sisse ning lõunaks ongi pool tehtud ehk jõuame Bresti ja edasi läheb lihtsamalt. Kuigi pool teed ehk 600 km on veel siiski ees, paneb viitadele sõna “Pariis” ilmumine jalad kiiremini ringi käima.
Brestist välja viib ligi 15 km tõusu ja see lõhub meie kuuese pundi tükkideks. Kuna ma ei ole aeglaseim ja alati on tipus ootamist, siis loobun kiirustamisest, lasen tempo alla ning kerin mõnuga. Lobisen inimestega, vahin ringi, teen pilte. Pea lenksu all, halli asfalti jõuab ka kodus vahtida. Siin on 6000 nägemust rattasõidust, eneseületusest, triumfist ja hävingust 65 riigist. Tuleb elamusi ja kogemusi ning kontakte korjata.
Nii saangi kutse Lõuna-Koreasse 1200km pikkusele sõidule (PBP olla selle kõrval lihtne), teada, mis toob PBPle mitu korda tagasi („Tahtsin ilusa ilmaga sõita. Eelmisel korral (2007 — sadas 4 päeva) oli väga niru“) ja rääkida, kuidas me kihvtid rattasärgid saime. Rattaproffide Martin ja Peter Velits firma Isadore Apparel pakkus meile lihtsad, kuid elegantsed kehakatted, mis üldises kirjus pildis palju tähelepanu ja kommentaare said.
15 tundi pärast starti oleme teise päeva õhtul samas kohas tagasi, kust öösel lahkutud. Kaukas 780 km ning ees 5–6 tundi und.
Kolmas päev toob ainsa prohmaka. Väldin tavaliselt gluteeni, sest kõht sellega hästi läbi ei saa, kuid toidukohas pole taimsel kütusel sõitjal peale pasta midagi võtta ning hingan sisse ühe taldrikutäite. Hingamine on kusjuures korrektne kirjeldus, sest sellise kiirusega toit PBP sõitjate eest kaob. Siis aga vajub peale vajub selline uni, et mõtlen tee äärde kraavi keerata ning silma kinni lasta. Paari tunni võitlemisega saab õnneks üle. “Ära eksperimenteeri, kasuta seda, mida tead-tunned,” tuletan omale meelde.
Teada-tuntud on taimetoitlasel siis kuivatatud puuviljad (datlid, viigimarjad, goji-marjad), riisileivakesed näiteks maapähklivõiga, värsked puuviljad ning mahl. PBPl töötas hästi ka halvaa, mis ka väärt valguallikas. Spordijoogiks kookosvesi. Batoone-geele ja ka kohvi ei tarbi. Püüan energiataset hoida sellisena, et poleks vaja süsivesikulaksudega end üles upitada. See energia lainetamine kurnab rohkem kui vaja.
Igatahes, et käimas on juba kolmas päev, annab aimu ratturite sõidustiil — mõni räägib omaette, teine saeb teel sik-sakke, kolmas pääseb silma kinni lastes napilt kukkumisest. Murtud rangluu maolipanekust, sest jäädi lenksu taga magama, olla kusjuures selle sõidu popim vigastus.
Ülejäänud päev möödub juba tuttavas rütmis ning õhtuks jõuame külla Mortagne-au-Perche ehk 140 km Pariisist. Kui too distants on muidu tükk tegemist, siis siin tundub nagu sutsakas.
Öömaja on otse rattaparklas, kuhu saabub ja kust lahkub sadu rattureid öö jooksul. Teised rääkisid miskist lärmist, mina magasin nagu titt kordagi ärkamata.
Viimane jupp sõidetaksegi suures osas emotsiooni pealt, laskmata end häirida ka valgusega saabunud vihmast, mille saime kaela ilmselt kaasa veetud porilaudade õigustamiseks.
Enne veel aga kohtan metsa vahel vist deliiriumis, aktsendi järgi otsustades briti ratturiga.
Ta: Mis kontrollpunkti sa sõidad?
Ma: Järgmisse.
Ta: Ma ei saa sellest aru.
Ma: See oli vist Dreux.
Ta: Kas see on viimane?
Ma: Ei, eelviimane.
Ta: Faaakkkk, eiii.
Ja vajub sajatades must maha.
60 km enne lõppu võtab vastu Dreux, mis pakub seni parimat toitlustust. Värsked kohalikud puuviljad viinamarjadest õunte ja apelsinideni ning ahjusoojad-krõbedad croissandid. Kus te enne olite?
Erinevalt stardist viib tagasi jõudes rada velodroomi taha ning suure finišikaare asemel sõidame lihtsalt üle ajavõtumattide ning läbi ta ongi. 1230 kilomeetrit, koguajaga 87h22m (millest sõit 50h).
Esialgu valdab tagasihoidlikust lõpust kerge pettumus, kuid hiljem jõuab kohale, et see on ka üks viis, kuidas sellesse sõitu suhtuda. Tegemist pole võistlusega ehk olulisim pole mitte sihtkoht, vaid teelolek ning selle nautimine.
Kui alguses tundus 1200 km pikk ja hoomamatu ning sellest tekkis teatav ärevus, siis teisel päeval suutsin end viia staadiumisse, kus lihtsalt kulgesin. Ei mõelnud olnule või tulevale, vaid püüdsin lihtsalt hetkes olla.
Neli päeva õues olla, arvutite, segajateta on luksus. Eriti, kui saad teha hingelähedast. Nüüd on see läbi, istun kontorilaua taga ja tahaks sinna välja. Kasvõi sinna tulitava päikese kätte.
2019. aastal ehk uuesti. Rattasõbrale lausa kohustuslik elamus. Kui esialgu tundus hull kaasa lüüa, siis nüüd hoopis see, kui ei löö.
Lisaks kaassõitjaile suured tänud profirattureile Martin ja Peter Velits, kelle rattarõivafirma Isadore Apparel meie kihvtid ning palju komplimente kogunud rattasärgid valmistas. Õla pani alla ka Kadarbiku Köögivili.
